..Minu lugu on üks suur heitlus. Mul on aastaid olnud anoreksia, olen end näljutanud nii hullusti, et mitmeid kordi olen olnud haiglaravil. Vanematekodust ära kolides hakkasin koos elama oma poiss-sõbraga. Vot siis alles asi läks hulluks. Avastasin enda suureks hirmuks, et muutun kergesti verbaalselt ja füüsiliselt vägivaldseks. Kolisime lahku. Sellest alates olid mul tekkinud söömasööstud ja sageli ma oksendasin toidu välja. Käisin küll psühholoogi vastuvõttudel, ent kaal ja söök pöörlesid siiski pidevalt meeles, meeleolud kõikusid. Nüüdseks olen ma mitu aastat normaalkaalus, stressiolukordades tuleb küll vahest tahtmine end korrale kutsuda, kuid ma ei ole seda rada läinud. Nüüd võin öelda, et psühholoogi abi oli väga asjakohane, kuid funktsionaalne lähenemine tervislikule toitumisele, eluviisidele, on olnud niisama tähtsad.
