Arsti juurde läksin ma, kui minust oli saanud elav laip.

…Arsti juurde läksin ma, kui minust oli saanud elav laip. Ma olin nii püüdnud olla tubli, ma tegin kõik. Ja ometi olin ma põhjas. Kui olin arstile oma loo rääkinud ja küsimustele vastanud, tegi arst mu jutust kokkuvõtte, mis mind ennastki jahmatas. Ei osanud endale sel viisil otsa vaadata. „Te teete tööd, et tõusta karjääris ja parandada elujärge, teete mitu tundi ületööd igal õhtul, kuna siis on kontoris vaikne. Kuna te olete kurnatud, kuid töö maht ei ole vähenenud, venivad tööpäevad üha pikemaks. Te töötate ka ühe nädalavahetuse päeva, teine puhkepäev kulub magamisele. Te pole käinud lahutuse järgselt, viie aasta jooksul, kordagi sõpradega väljas, teatris, kinos, kus teile varasemalt meeldis käia, rääkimata matkamisest ja reisimisest, mis kuulus teie ellu varasemalt. Te pole jaksanud liikuda ja teil ei ole olnud energiat, et olla koos oma ainsa lapsega, kuigi te elate justkui koos. Toidulaud on kokku kuivanud kiirtoiduks, kuhu peamiselt kuuluvad pelmeenid ja makaronid. Te ei söö puu- ega juurvilju, seemneid-pähkleid. Töö juures ei raiska te aega söögipausile, hoides end püsti kohvi ja šokolaadi abil. Te ei maga öösiti, sest püüate vägisi teha kodutöid, planeerite ette järgmist tööpäeva või siis uni lihtsalt ei tule, kuigi ootate teda pikisilmi. Te pole võtnud välja ettenähtud puhkusi… Milline ravim teid küll aidata võiks?“ Minu elu on nüüdseks muutunud, kuid iga tahk selles eelnevas kirjelduses tuli eraldi läbi käia, korvata tekkinud puudused nii toidus, liikumises kui ka sotsiaalses elus. Kuid see on end ära tasunud.