…Ma pöördusin esimest korda elus psühhiaatri vastuvõtule sotsiaalse ärevuse tõttu 8 aastat tagasi. Mul oli raske viibida seltskonnas, süda kloppis, käed värisesid, mul oli hirm, et paistan teistele kuidagi rumal ja imelik, parema meelega vältisin neid olukordi, kuigi oleksin soovinud seltskonda kuuluda. Mulle määrati rahustid ja hakkasin käima psühhoteraapias kord nädalas. Olukord läks aga tasapisi üha halvemaks, meeleolu langes, ärevus kasvas, nii et koduseinte vahelt väljumine oli ületamatult raske. Ravimeid lisati, võtsin lisaks rahustitele kahte erinevat antidepressanti ning meeleolu stabiliseerivat ravimit. Ravimite tõttu hakkas tõusma mu kehakaal, mille tõttu häbenesin end veelgi enam. Olin püsivalt nii väsinud, et enamuse ajast vedelesin voodis, ma ei suutnud keskenduda pea millelegi. Varasemalt olin olnud suur lugeja, nüüd ei saanud enam ka lugemisest mingit rõõmu. Nii määrati mulle ka tähelepanuhäire jaoks tehtud ravimid (metamfetamiini tüüpi), suuremas annuses, kui neid võtta tohtiski, kuna ka need ei mõjunud. Olin veendunud, et ei lähe enam iialgi tagasi tööle, kuna ei suutnud tundigi millelegi keskenduda ega füüsiliselt tööle minna. Siis suunati mind teise arsti juurde. Selgus, et mu maksaanalüüsid olid korrast ära, oli tekkinud aneemia ja veres olid põletikunäitajad. Ma kasutasin selleks hetkeks kuut erinevat psühhiaatrilist ravimit. Ja nii algas tagasitee: ükshaaval, järk-järgult ravimiannuste vähendamine kuni neist vabanemiseni, toitumise muutmine, liikumise lisamine, mis oli alguses väga vaevarikas. Nüüd olen ma tagasi tööl, sotsiaalsed situatsioonid on raskevõitu, aga nendega ma tegelen ja saan hakkama, meeleolu on hea ja magan ravimiteta und.
